Viies päev - Liiga pikk, aga lõpuks ometi.

Selleks päevaks ma julgeid plaane ei teinud, aga hakkasin suht varakult minema. Peale tavalist motelli hommikusööki sättisin end minekule.
Seekord ootas mind ees mägine kiirtee koos oma hurmavate vaadetega. Ühes kõrgeimas punktis lugesin tabloolt, et temperatuuri oli 4 kraadi. alla tulema hakates temperatuur muidugi tõusis. Peatusin ainult mõnedes kohtades kui väga vaja oli (bensiin puhkus ja söök). Kiirus oli nii suur, et sõitsin Austria kõige tähtsamast pildistamise kohast mööda. Aga pärast avastasin, et pole tegelikult eriti hullu midagi. Piirile lähenedes tegin ikka paar pilti. Kui olin piirist mingi 10 km märkasin silti, millest lugesin välja kaks sõna ja need olid tunnel ning 97 km. See pani mind natukene muretsema, kuna raske seljakoti ning meeletult kõva istme kombinatsiooni tulemusena pidasin ma vastu ca 70 km järjestikust sõitu. Siis ma pidasingi kinni riigi viimases bensiinijaamas ning tegin pika puhkepausi koos söögi ning kõikide teiste toimingutega. Peale poolt tundi asusin siis oma saatusele vastu, aga oh üllatust tegelikult oli minu pikim tunnel tiba üle nelja kilomeetri. See silt vist tähendas, et 97 km on ala tunnelitega.
Niipea kui ma Itaaliasse jõudsin pidin hakkama kohe rahakotti kergendama, kuna Itaalias ei ole motomehed võrreldes autojuhtidega eelistatud seisuses - teemaksu maksma peavad kõik. Ma arvan, et kokku Itaaliasse ning Prantsusmaale ma jätsin teemaksude näol ca 4000 krooni. Aga kiire edenemise huvides ma siiski kasutasin maksulisi teid. Sõites mööda neid tunneleid hurmas mind Itaalia maaliline mäestik, mis oli ikka hoopis teistsugune kui Austria oma. Põhiline erinevus seisnes voolavas vees, mis oma sängi mööda loogeldes andis vaatepildile meeldivat vürtsi. Ma arvan, et itaallaste võimuahned esivanemad on ikka targalt talitanud, et nende valdustesse on jäänud ühed kõige magusamad osad selle paikkonna loodusest.
Kui mäestik taandus, siis ootas mind ees lõputu põldude rida ning hilissuvine õhk, mille järgi ma siia olingi tulnud.
Ranniku lähistele jõudes tegin omale plaaniks, et täna ma jõuan oma sihpunkti ning hakkasin juba salamisi kilomeetreid lugema. See oli loomulikult viga, kuna nüüd hakkas tee ning aeg venima. Ma lihtsalt ei jõudnud ära oodata, millal ma kohale jõuan.
Ja siis lõpuks peale ühtteist ja poolt tundi sõitu ma jõudsin oma sihtpunkti nimega Castel Maggiore, Bologna. Mind võtsid vastu Simona ja Andrea, kes mind hästi kostitasid ja siis magama paigutasid.

Tere üle pika aja

Nonii

Ilmun nüüd teie ette ja teatan, et olen jõudnud Inglismaale. Peamine jama seoses kirjutiste lisamisega oli interneti puudus, nii itaalias kui ka siinmail. Aga nüüd ma olen kohal, elan ühes väikeses toas Londoni regioonis nimega Forest End. Plaanisin hakata kirjutama nüüd siia seiku, et mis kõik minuga juhtunud on, aga nüüd ma pean arvutile restardi tegema. Nii, et peale restarti ma hakkan peale memuaaritamisega.