22.09.08 kl 3.05
Olen jõudnud Leetu. Õigemini öeldes siis Läti ja leedu piiri äärde. Otsustasin veeta öö teeäärses motellis, kuna öösel (Täpsemalt öeldes kell 3) olin juba liiga väsinud, et mingit telkimiskohta otsida. Huvitav, et tsikli seljas tunnen ma jällegi oma nõrku kohti. Selles sundasendis annavad need ikkagi tunda. Asi nimelt selles, et ma pole eriti tugev pikalt istuja ja nüüd saan ma ikka vägagi kõva ning ebamugavaistme otsas istuda, nii, et küll saab. Vasak õlg annab samuti tunda, mille tervise ma just tänu mootorratta sõidule jätsin. Ööbimiskohta ma muidugi üritasin leida, aga pimedas polnud midagi näha peale põldude ning lehmade, kes mind esmaselt ikka päris ära ehmatasid. Nüüd valges ma näen siit motelli aknast, et kui ma oleksin võtnud jõu kokku ja sõitnud natukene kaugemale maanteest (nii umbes 2 km) oleksin sealt metsatukast kindlasti omale telkimiskoha leidnud. Aga nähes asjas paremaid külgi pean tõdema, et need 350 eeq sooja ja vaikse toa eest tasusid ennast kindlasti ära kui arvestada minu tänaseid väga pika sõidu plaane.
Plaanis siis vähemalt üritada sõita läbi poola.
Eile oli Lätis vist ainus asi, mis natukenegi silmale midagi pakkus Riia lähedal olev hüdroelektrijaam koos oma paisjärvega, mille fassaadi ma ainult mööda sõites imetleda sain. Ülejäänaud aja sisustas vaatepilt maanteele, mis lookles metsa vahel, veoautode tagaots, vuhisev tuul ning mootorimürin. Veoautode taga sõitmine oli tahtlik kuna kiluvargad ei taha ju raha raisata kiirust piiravate märkide peale, mida ma lätis viibides ca kolm korda märkasin. Antud strateegiat kasutades päästsin ca 4 korda oma naha Läti politseinike eest, kes nagu šaakalid mõndade linnade äärtes kükitasid ja minu mööpdumist pika pilguga vaatasid.
Nüüd hakkan siis edasi kulgema
Päikest.
kolmapäev, 24. september 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar